Kuidas ma kaotasin kolme päevaga 15 kg

Peale selle, et ma olen haige clickbaiter, olen ma seni olnud oma elus kohutavalt laisk inimene. Teisiti võiks ka öelda, et ma olen väga äärmuslik- ma kas teen poolteisttundi omale meiki, pidades silmas, et see sobituks outfitiga, või ärkan 10 minutit enne bussi väljumist, seljas seesama pusa millega, ma olen 2 nädalat elanud. 90% ajast olen ma teine variant. 
Ma olen enamik oma kooliajast kohutavalt laisk ja mugav, sest.. Lihtsalt olen? Selle järgi kuidas ma riides käiks võiks arvata, et mul ongi umbestäpselt 6 riietuseset. 


2018: ootused

Kõikidest asjadest maailmas, mida kell veerand kaks öösel teha, tundub mulle kõige otstarbekam eesmärgistada ära 2018 aasta. Et noh, et oleks endalgi kasvõi korraks vähe selgem pilt ja et aasta lõpus saaks ikka tõdeda, et ehhee, olen endiselt sama äbarik nagu ülejäänud elu seni olnud olen. Unistada tahaks suurelt, seega tahan keskenduda vähe olulisematele asjadele, kui näiteks Eesti muusikaajaloo teooria, vektorid ruumis või eesti keele kursusehinne, mis on siiski asjad mis vajavad kordaajamist. Aga need on ausalt ebaolulised, ajutised asjad. 

Fake it til' you make it.

Kui miski mind siiralt öökima ajab, siis selleks on imal positiivsus. Selline ninnunännu teema, kus leierdatakse kui ilus on elu, et vigade tegemine on loomulik ja kõik negatiivne on tegelikult niiiiiiiiiiiii ilus. Andkem andeks, aga Helen Kelleri stiilis laused :"vaata päikse poole, sest siis jäävad varjud selja taha" on natukene arulagedad. Sest kui näiteks päikse poole vaadata, võid tõenäoliselt kahjustada oma silmanägemist, aga no mida mina ka tean- ära ole kurb, et see sai läbi, vaid naerata, et see juhtus..


DIY: KUIDAS TEHA 4 EUROGA* JÕULUKINK..

...sest homme on jõululaupäev ja ma avastasin, et on veel inimesi, kellele on mul kink tegemata.
Kusjuures, mu kontojääk pole isegi mitte 4 eurot, vaid 3.82. 
Vahva on see elukene. 

Kes on kõige parem?

Kes on kõige parem? Kõige tublim? Kõige õilsamate valikutega ning parima eluviisiga? Kes on? Päriselt ka, kes siis on

Jättes kõrvale kõik need klišeed, mis küll päästsid mu eksami essee, a la, me kõik oleme erinevad ja arvamusedki kõigil erinevad, siis mingil määral ma usun, et igaüks tunneb enda mätta otsas, et tema mätas on kõige parem. Ja seega on tema kõige parem. 
Iseenesest see teema mind senimaani häirinud pole, sest mul on pidevalt enda mättaga tegemist olnud, ent viimasel ajal on mu armsa mätta ümber inimesi, kes kuidagi ei oska olla. Mind ei häiri ega kõiguta, mida keegi kuskil arvab ja mida õigeks arvab, aga vareste pidev kraaksumine lihtsalt hakkab kõrvu vaikselt kraapima. Tüütu on. Veidi naljakas ka, kõrvalt vaadates.

02122017

Kaunis veider on alustada teksti, kui ma ei saa toetuda asjaolule, et mul on hinge taga liialt palju kohustusi, eriti veel inimese kohta, kes otseselt oma hinge olemasolu tunnistada ei oska. Aga asjad on teisiti. Kool on korras, hinded on korras, üks eksam sooritatud, mu kotis on kaart kolme kuulise vabakülastusega jõusaali ja rühmatreeningutesse. Lumi on maas. Elu on ilus. Rahulik. Meeldiv. Harjumatu. Eelkõige harjumatu. 

Muud polegi vististi öelda. 

Linnupoeg koorub.

Ma ei ole blogija. Lihtsalt ei ole. Põhimõtteliselt juba ei ole. Kuigi ma seda väidan oma instagrami bios, siis ma seda tegelikult ei ole. 
Ma olen see inimene, kes kõige lihtsamal kujul avaldab oma mõtteid-tundeid-õnnestumisi-ebaõnnestumisi internetis. Ja see, et umbmäärastel põhjustel mu iga postitus jõuab mitmesadade inimesteni, on kõige suuremaks üllatuseks mulle endale. Aga see ei tee mind blogijaks. Ma ise tunnen niimoodi, sest mul on puudu kõige tähtsamad elemendid: paks nahk ja julgus.