Kas taas aeg 'sport' sildiks?


Ma vaatasin tänavu häbiväärselt vähe MM'i. Ja veel häbiväärsemalt olen ma end ise liigutanud. Kusjuures, kui ma olin talveks end elanud keerulisse eluolusse ja siiralt siis lubasin endale, et hakkan suvel marudalt trenni tegema, sest figuur oli lõtv ja pehme, siis noh. Siin ma nüüd olen- vähem kui kahe nädala pärast algab kool, ehk võtab selle trennitee ka ette- parem hilja kui mitte kunagi.  Ma ei ole enam küll lõtv ja pehme, vaid pigem voltis ja rasvane, ent mis seal ikka- ikke juhtub. 

Kodulinna mõtted

Ma ei käi väga kodulnnas- ma nagu ei teagi, miks. Aga ma ei käi. Nüüd tulin. Mitmes päev tiksub siin. 
Ikka küsivad vanemate tuttavad, et kas veel Türilt suhtlen kellegagi. Aga ei suhtle. Ja kui suhtlen, siis nad ei ole enam Türil. See ütleb nii mõndagi.

Kuidas ise jumestuskreemi teha?



Mingis mõttes olen ma häirivalt pedantne inimene, eriti, kui asi puudutab meiki. Eluline näide oli mul jumestuskreemidega: ma teadsin kindlalt, et jumestuskreemidest tahan ma omada Giorgio Armani Luminous Filk Foundationi ja teisena oli mu must-have jumestuskreem NARS'ilt. Nüüdseks oman mõlemat toodet, ent seni olin ma dilemma ees: kas ma olen sundolukorras poolest aastast pea aastani jumestkreemita või teen mõne tühja investeeringu mõne muu jumestuskreemi tarbeks, et lihtsalt see toode oleks- pidasin ma arukamaks ootamist.


Toodete tellimisega on nagu on, ent ise ma soovisin saada mõlemad tooted osta ise kohapealt Sephorast, ning olgugi, et kolm on kohtu seadus, jäi mul aasta sees ära erinevatel põhjustel üle kolme Sephora külastuse. Ning selle aja sisse mahtus liiga palju olukordi, kus ma vajasin jumestust. Puuduvate toodete tõttu mu meigi põhi kannatas, kuigi Laura Gelleri tolmpuuder on siiani üks lemmiktoodetest, siis taas sattusin härjana kaevu äärde ja lahkusin seegi kord lahendusega.


Huulepulgaga efektiivne silmameik

Kui ma midagi meigi puhul armastan, siis kindlasti huuli, mis on mattvärviga üle võõbatud. Minu kindlapeale minekuks on nude toonid, mis on pigem pruunikama alatooniga ja mis tihtipeale saavad kaetud paksu läikega. Enamasti on seljuhul rõhk kas tugeval meigipõhjal või silmatorkaval silmameigil. Teiseks äärmuseks on mul aga overlined tumedad huuled, mille puhul toonid varieeruvad punasest erksa mustikalillani välja. Värvitud huulte kõrval olen ma vaimustatud silmameikidest, mis on justnimelt tehtud toodetega, mis on mõeldud huultele. Huulevärvidega  silmameik- lihtsalt naeruväärne, kui kergelt saab efektiivseid tulemusi luua!


Autolubade saaga: 1. osa

Ma tõsiselt loodan, et see saaga ei tule ilmatuma pikk, sest see oleks ütlemata kallis lõbu. Aga samas sisimas kardan, et ega see päris lühikeseks ka ei jää- algus on igastahes tehtud. 
Ühesõnaga, umbes mõne kuu pärast saab aasta sellest, kui läksin autokooli ja juba praegu saan öelda, et pool aastat tagasi sai see autokool ka lõpetatud. Kätte pidin võtma ARKi eksamid, mida hakkasin meeletult edasi lükkama ja vabanduste leidmises olin ma meister. Küllap ma lihtsalt kartsin- olin ju statistikaga kursis ja minusugusele idealistihakatisele oleks läbikukkumine päris rängalt mõjunud. (Vahemärkus: lapsevanemad, palun ärge kasvatage oma lastest perfektsioniste). Ma ei taha lihtsalt pettumust valmistada, aga kui kogu elu on mu ettevõtmistega kaasnenud edu, siis kuidas ma ometi niiiiii lihtsa asjaga hakkama ei saa? Sõitmisest siis jutt.

Nimelt ma kardan sõitmist. Paaniliselt kardan. Võinoh, nüüd ajapikku on see hirm kadunud, aga see ei ole mu eelistegevus. Esiteks ma ei oska orienteeruda ja teiseks- minus puudub julgus. Ma olen teatud asjade puhul kaootiline ülemõtleja ja just juhtimise puhul ma näen hunti seal kus seda ei ole. Ning ma ausalt ei tea, kus mina võisin tsillida, kui ruumilist mõtlemist jagati. Mina seda saanud ei ole ja  seetõttu parkimist pelgan ka, kuigi noh okei, siin võib tulla lisaks raskendav asjaolu, et ega ma üleliia hästi üle rooli ei näe. 

Ühesõnaga, enda mõtlemisega olen vaeva näinud ja sõitmisoskust vilunud, et tänaseks oligi pandud mul sõidueksam ARKis. Sisimas juba elasin teadmisega, et ega ma naljalt läbi ei saa, sest kuigi eeskirju tunnen ja mõelda oskan- toores olen. Sain lisatunde uue õpetajaga, kellega ma olen kusjuures niiii rahul ja keda soovitaksin küll kõikidele. Noh, mitte kõikidele, sest on kindlasti ka neid kellele mõni teine paremini sobiks, aga minusugustele- täielik jah. 
Olgu, sõidukindlus mul on uue õpetajaga tekkinud, et sõidueksamile läksin kaunis julgelt. Veidi hirmutas mind lihtsalt see, et kuna ca. nädal aega olen ma oma telefonist eemale hoidnud ja oma rahustuseks ARKi mõned kilomeetrid jalutada tahtsin, põdesin ooteroomis mitte eksami pärast vaid kella pärast- ega mul väga aimu polnud kas olin liiga vara kohal või hoopis liialt hiljaks jäänud. #justalicethings 

Eksam ise oli närviline. Eks see hetk kui eksamineerijat nägin, võttis jala värisema ja parkimiskohast välja sõites oli mu jala tudisemine veidi koomiline. Kaaspiloot oli iseenesest tore- napisõnaline, aga iseenesest õpetav ja viisakas. Eks ikka tondijutte olnud ma  kuulnud tatipilduritest, kelle röökimine teise linna eksaminandini kostab, niiet selles suhtes oli kõik okei- üsna ruttu üle poole hirmust kadus. 
Masin oli võõras, ei olnud nii tundlik ja pehme, vaid ootas healoomulist sõtkumist. Eks pöörded olid tahhomeetril vahepeal hirmuäratavad, aga ju siis järgmine kord lihtsalt tean, et gaasipedaal tahab veidi tugevamat survet- lihtsalt silitusest ei piisa. Samas välja ei suretanud, ja vale käiguga ka ei sõitnud- tunnetamise asi, lõpupoole oli asi päris hea. 
Ränku vigu ma ei teinud, küll aga polnud eksamineerija rahul mu tagurpidi ukerdamistega- eks tal ole põhjust ka- ega selles ma kõige pädevam pole. Samuti kui ma polnud kindel peatees, kippusin suhtuma ristmikku kui samaliigilisse- märke ideaalis võiks varem märgata. Tallinna maantee (noh seal üle silla) ritsmikul ei võtnud kõige lühemat teed, aga noh, edaspidi oleks mõistlikum, tol hetkel oli rsitmik niikuinii tühi. 
Parkimised läksid kaunis heasti. 

Ise otseselt seda oma parimaks sõiduks ei pea, palju oli uut ja ega Pärnus üllatuskohti jagub- ise eeldasin et sõidu alguses kohe Audru poole ja esimesel võimalusel tagasipööre, siis rannapark ja siis kesklinn, hoopis-hoopis erinev oli. 

Uude eksamisse suhtun igastahes optimistlikult, tean mida oodata ja saan nüüd rahus ühe hea peatäie välja nutta. Ma päriselt olen pettunud. Endas.

Mingisse kohta mu rahakene läks, vanemad andsid mõista et eeldavad et teine kord ikka ära teen ning sisimas loodan ise ka. 

Koju sõitsin bussiga. 



Edit: hiljem sõpsid ütlesid, et mu eksamineerija ei lasegi naisi läbi ja kui tema teha oleks, ei olekski maailmas naisautojuhte. vot kus lops. 

Kuidas säästa oma telefoni akut.

Ma olen nutisõltlane. Ma olen haige nutisõltlane ja mul ei ole isegi seda veider tunnistada. Ega piinlik. Ega halb. Kuid mul on halb näha kuidas mu nutisõltuvus mu elu mõjutab. Päriselt. 
Ning kuigi ma facebooki pea üldse ei kasuta, märkasin üks päev, et ema on mulle ajajoonele miskit postitanud. Päris savage, ma ütleks.