Hääletud hääletajad.

Mäletan, kui seadusesse viidi sisse muudatus, et valimisõigus langetatakse 16. eluaastale. Tol hetkel olin ma ise põhikoolis ja vaatasin muudatuse poole, kui millelegi uuenduslikule ja fantastilisele. Ning tänasel hetkel ma ei taha kohe kindlasti öelda, et valimisea langetus oleks olnud halb idee. Pigem tahaks öelda, et kogu rahvamassi valimisõigus on kaunis halb idee. 

Kui valimisnimekirjad välja tulid, olin veel kõige suhtes päris optimistlik- sinisilmselt nägin vaid demokraatia plusspooli ja uskudes kodanike kainesse mõtlemisse, arvasin ma päriselt, et KOV-valimised tulevad väga jätkusuutlike tulemustega. (Poliitiline) maailm oli tasane ja viisakas- küllap vaikus enne tormi. Minu roosad prillid kadusid umbes-täpselt sellel hetkel, kui plahvatasid esimesed skandaalid. Üsna ruttu väsitas kõiki teatud teemade ketramine ära ja just sellel ajal ilmusid esimesed noorukite avalikud ütlemised, et poliitika on nõme ja valimised on mõttetud. 
   Kui ma midagi olen oma viimaste eluaastate jooksul õppinud, siis kindlasti seda, et iga matsiga ikka argumenteerima ei ole mõtet hakata. Esiti pole ka võimalik, sest erinevalt häälest, pole kuulamisoskusega igat indiviidi õnnistatud. Aga mul oli iga kord päris nukker meel, kui nägin kedagi, kes ei adunud oma hääle tugevust. Aga ma lasin minna- ega kõik 16aastased niikuinii ühe vitsaga löödud pole. 

Mida aeg edasi, seda rohkem ma isiklikult kahtlesin selles, kas alaealiste valimisõigus on kõige parim idee. Õnneks saan öelda, et see kahtlus kadus. Kahjuks see kahtlus asendus hirmuga, et kas üldse kõikide inimeste valimisõigus on vajalik. Tegelikult on, ma tean, aga nii palju ma näen seda arutust ja ükskõiksust, mida ma isiklikult ei kiida heaks. Minu ideaalses maailmas esineks igal indiviidil kaine mõistus ja oskus infot läbitöödelda. Paraku- ma ei ela oma ideaalses maailmas. 
   Kõik inimesed on erinevad ja niimoodi on ka ideoloogiad erinevad. Minus ei ole absoluutselt mitte ühtki negatiivset emotsiooni inimese suhtes, kes näiteks pooldab erakonda, mille vaateid mina silmaotsastki ei salli. Küll aga langeb mu viimnegi austus inimese suhtes, kelle argumendid (või argument) on lihtlaused, milles on esindatud sõnad nagu ;loll, mõttetu, idioot jne. 
Ning liialdamata, mind päriselt teeb kurvaks see, kui vähe üldse viitsitakse teemasse süveneda. Omades reaalset võimalust olukorda muuta, ei tehta ikka midagi peale kirumise, kui halb on praegune olukord ja mingine hääletus seda niikuinii ei muuda. No ma ei tea, kui ühes ringkonnas kõik need "valimised on mõttetud" vennikesed suudaksid end kokku võtta, teemasse süveneda ja valida kaine mõistuse alusel endale sobilik kandidaat- mina näen potentsiaalset muutust.*

Kui sa lähed valima kedagi ükskõik keda teist, lihtsalt et jonnist tulenedes keegi teine seetõttu valimata jääks- kas ise ka adutakse seda auku, mida enda labidaga hetkel kaevatakse..? Või näiteks, kui sa absoluutselt ei ole nõus sellega, et on (teatud põhjustel) kõrged maksud ja jooksed suure hurraaga valima sotsiaaldemokraate, kes vasakpoolsetena just usuvad kõrgetesse maksudesse siis... 
   Ma ei näita praegu näpuga nende noorte peale, kes on tüdinud valimistest, kuigi neil on esmakordne valimisõigus. Pigem ma näitan näpuga nende inimeste poole, kes ei taha/viitsi/julge vastutust võtta. Või siis näitan näpuga enda peale, et ma täie kire eest usun, et valimiste tulemused ON olulised. 
   Sest poliitika ei ole ju keeruline. Iga inimene teab, millesse ta usub ja millisena ta tahab enda maailma näha, või millises kodukohas tahab elada. 

Ma ei hakka siia lõppu ütlema ühtegi juustust lauset, mis oleks rõvedalt demokraatiat idealiseeriv. Lihtsalt- minu arvates on veider, kuidas inimesed on võidelnud ja protestinud oma hääletamisõiguse eest, samal ajal, kui siinne kohalik rahvas reklaamib oma tegevusetust. Seega isiklikult annan nüüd igale lugejale ultimaatiumi- on võimalus võtta end kokku, erakondadesse ja kandidaatidesse süveneda ja minna hääletama, või lasta teistel otsustada enda eest, ent järgmised 4 aastat hoida suu ka kinni, kui  KOVtasandil miskit ei meeldi- su isiklik panus on andmata ja esindaja valimata- sul ei ole hääleõigust, kui sa ise oled selle vaigistanud.  

Veel on aega!




*Nüansse on tegelikult sellises asjas rohkem, teame seda kõik, aga siiski..

Omadega rabas, jälle

Kuigi hobikorras pritsin ma negatiivust igas suunas, leidsin ma taas end rabast. Seekord murakate asemel täitusid ämbrid jõhvikatega, ning tühimik mu hinges täitus taas iluga (appi, kui imal klišee, endalgi häbi). Võrreldes juuliga on rabal täiesti teine hingamine ja olemine, niiet detailide asemel üritasin ma keskenduda rohkem toonidele. 

Although I'm spreading negativity in every possible way, I found myself in the bog, again. Instead of cloudberries, this time our buckets were filled with cranberries and the hole in my soul was filled with beauty again (what a luscious cliche- actually pretty embarrased right now). But compared to the bog where I was in July, this time the nature had completely different breathing and existence, so instead of focusing on details, I tried to constentrate on tones more. 




FatAliisu- kaks esimest trennikuud

Kui ma viimati jõusaali läksin ja klienditeenindaja koos värava-ja uksekiibiga pabertšeki andis, mõistsin, et juba nädala pärast saab mu kahe kuu perioodikaart läbi. Mis tähendab, et üks kõige mittemotiveeritum ja laisem inimene on suutnud päriselt iga nädal vähemalt neli korda seljatada laiskust unega ja minna jõusaali pea kaks kuud järjest. Ma olen ise nii üllatunud ja uhke, ent kui ise näen ma tulemusi võrdlemisi vähe, eelkõige tuntavate lihaste ja suurenenud raskuste näol, siis ma olen iga kord nii õnnelik ja üllatunud, kui mõni tuttav, keda kaua pole kohanud, toob välja, et näen ilusam välja ja kaugele märgata, et olen alla võtnud. 

Ma tahaks surra, aga mitte päriselt

Sel ajal, kui blogimaastikul on räägitud motivatsioonist ja selle leidmisest, olen mina tahtnud kirjutada eluisust (ja selle puudumisest), ent absoluutse tuimuse juures on minu puhul juba tähelepanuväärne, et olen suutnud end sundida minema kooli ja trenni ja muudesse enam-vähem olulistesse kohtadesse. Ma lihtsalt ei ole lihtsalt seda teha jõudnud- kogu füüsiline ja vaimne erksus on minust läinud ja ma ei viitsi isegi valetama hakata, et pole blogisse jõudnud, sest mu elu on kiire ja nii palju on tegemist. Ausalt öeldes ma ei mäleta oma viimastest nädalatest pea midagi ja mu iga postitus tuleks tõenäoliselt masendavam kui eelmine. Niiet noh, kui mu blogi pole just laiemaks kasvanud just selle tõttu, et ma olen sadadele inimestele vastukarva, kellele pakub head meelt mu täiesti madalseisus eluolu, siis üldiselt ma ei hakkaks igapäevaseid postitusi koostama sellest, mis mu elus halvasti läheb. Kuigi teise nurga alt- näiteks see nädal oleks ma saanud  vaevata valmis vorpida mituteist postitust ning EBA'le oleks tulnud uus kategooria: "kõige saamatum blogija" ning seal oleks mu esikoht vägagi kindlalt garanteeritud. 

APPI AIDAKE ehk jälle koolist

Ma olen abiturient ja mu kõige populaarsemaks sildiks saab juba väga varsti siin blogis kas "kool" või "haridus". Aga ma olen abiturient ja see on okei. Veidi kurb on küll, sest mul on sõna otseses mõttes liiga pikk list teemadest, millest tahaks kirjutada, niiet noh- APPI AIDAKE ja/või tapke mind labidaga (see viimane on näiteks mu enimkasutatud lause igas päevas, võtab vist kokku minu kui gümnasisti elu).
Gümnaasium kui selline ongi miskit sellist, kus õpilased väljuvad klassiruumist ja ümisevad omaette enesetapust. Sõna otseses ja selgemas mõttes ning see on nii tavaline, et seni ma sellele isegi tähelepanu ei pööranud. Täna lihtsalt märkasin, kuis' beebikümnendikud üht viisijuppi ja sõnu kuuldes tõsiselt ära ehmusid ja see oli nii armas ja siiras, et enne matemaatikaklassi minemist suutsin isegi hetkeks ära unustada asjaolu, et klassi sisenemise asemel eelistasin ma aknast väljumist. Lihtsalt noh- klass koos aknaga asub neljandal korrandal..

Review: Maybelline Age Rewind Eye Concealer



Autolubade saaga: 2. osa

Ma ei ole väga seda tüüpi, kes asjades läbi kukub. Kindlasti ei väida ümber, et kõik mul õnnestuks, ent enamasti on vaev alati ära tasunud. Mäletan oma viimast inglise keele kahte, mis mind mitmeks päevaks kassima lõi ja mille tõttu tundsin end kui viimane saamatus. Kusjuures too tund veel arutlesime eluvaadetest, kus õpetaja elurõõmsalt tõi esile Rihanna kehalt ta tatoveeringu:"Never a failure. Always a lesson." A la, et ilma suurte vigadeta pole võimalik ka suurelt õppida. 
   Ning siin ma olen. Ma kukkusin teist korda sõidueksamilt läbi. Ning kui nüüd tahaks mulle keegi elurõõmsalt kõrva vadistada, et "never a failure", siis ma kukuks pillima. Uuesti.